Viimased nädalad Milkamaal olid tõeliselt tormilised. Sinna kuulus kolimine, jooksuvõistlus, ohtralt hüvastijätte ja muid toimetusi.
Ühikas oma asju pakkides tuli mulle juba tõeline masendus peale - kuidas saavad asjad aasta jooksul kahekordistuda?? Kottide hunnik oli nii suur, et vahepeal oli juba idee osa kotte rekkaga Eestisse saata. Kuna aga selgus, et Heiki sel korral üldse ei sõida, siis tuli jääda lootma sellele, et asjad siiski kuidagi autosse ära mahuvad. Kuna minu suurde spordikotti mahtusid ära vaid pooled asjad, siis ostsin endale ka kohvri ja kuna raha just palju polnud, siis mõtlesin, et 18 eurone türklaste poest ostetud kohver ajab asja ära küll. Ajaski...kuni selle ajani kui Jessika juures taksost väljusime....siis tuli küljest esimene sang :) ja kui lõpuks üles jõudsime olid katki KÕIK plastikosad, mis katki minna said. Ehk siis asi lõppes sellega, et mu kohvrist sai kahe inimese vahel transporditav kast :D
7. juunil oli siis mu suur spordivõistlus :). Muidugi õnnestus mul paar päeva enne haigeks jääda ja vaatamata suurele püüdlusele ennast üles putitada, oli ka pühapäeva hommikul olemine suhteliselt nõrk. Aga ajasin ennast siiski välja ja otsustasin vähemasti startida. Stardis oli adrenaliin sees ja süda kloppis, aga kui oma muusika mängima panin ja vaikselt kulgema hakkasin, siis oli juba kõik hästi. Panin kohe alguses tähele ühte tüdrukut, kellel paistis minuga enamvähem sama tempo olevat. Jooksin tema kõrvale ja nii me jäimegi kogu distantsiks. Kumbki kuulas oma muusikat ja me ei rääkinud sõnagi, aga finišijoont ületates tänasime üksteist hea tempo eest:). Ajaks tuli 1.09:44, eesmärk oli küll alla tunni joosta, aga haigest peast joostes olin ka selle tulemusega äärmiselt rahul!
Hüvastijätud olid südamlikud, ent kurvad nagu ikka. Kahju oli neid inimesi maha jätta, kellega 9 kuu jooksul nii lähedaseks saadud ja kes sinu südamesse on pugenud. Killuke minu südamest jäi sinna ja sellepärast olen ma kindel, et ma lähen sinna veel tagasi.
Ühikas oma asju pakkides tuli mulle juba tõeline masendus peale - kuidas saavad asjad aasta jooksul kahekordistuda?? Kottide hunnik oli nii suur, et vahepeal oli juba idee osa kotte rekkaga Eestisse saata. Kuna aga selgus, et Heiki sel korral üldse ei sõida, siis tuli jääda lootma sellele, et asjad siiski kuidagi autosse ära mahuvad. Kuna minu suurde spordikotti mahtusid ära vaid pooled asjad, siis ostsin endale ka kohvri ja kuna raha just palju polnud, siis mõtlesin, et 18 eurone türklaste poest ostetud kohver ajab asja ära küll. Ajaski...kuni selle ajani kui Jessika juures taksost väljusime....siis tuli küljest esimene sang :) ja kui lõpuks üles jõudsime olid katki KÕIK plastikosad, mis katki minna said. Ehk siis asi lõppes sellega, et mu kohvrist sai kahe inimese vahel transporditav kast :D
7. juunil oli siis mu suur spordivõistlus :). Muidugi õnnestus mul paar päeva enne haigeks jääda ja vaatamata suurele püüdlusele ennast üles putitada, oli ka pühapäeva hommikul olemine suhteliselt nõrk. Aga ajasin ennast siiski välja ja otsustasin vähemasti startida. Stardis oli adrenaliin sees ja süda kloppis, aga kui oma muusika mängima panin ja vaikselt kulgema hakkasin, siis oli juba kõik hästi. Panin kohe alguses tähele ühte tüdrukut, kellel paistis minuga enamvähem sama tempo olevat. Jooksin tema kõrvale ja nii me jäimegi kogu distantsiks. Kumbki kuulas oma muusikat ja me ei rääkinud sõnagi, aga finišijoont ületates tänasime üksteist hea tempo eest:). Ajaks tuli 1.09:44, eesmärk oli küll alla tunni joosta, aga haigest peast joostes olin ka selle tulemusega äärmiselt rahul!
Hüvastijätud olid südamlikud, ent kurvad nagu ikka. Kahju oli neid inimesi maha jätta, kellega 9 kuu jooksul nii lähedaseks saadud ja kes sinu südamesse on pugenud. Killuke minu südamest jäi sinna ja sellepärast olen ma kindel, et ma lähen sinna veel tagasi.
