Ma olen juba kuukese tagasi Kamamaal ja ikka pole jõudnud sellest kirjutada, kuidas ma siia tegelikult sain. Küll aga tegi seda Haud. Ärge kõike uskuge, mida ta kokku on kirjutanud, aga umbestäpselt nii see oli :)
Nüüd aga kolin mina sellest blogist tagasi oma endisesse kribamisnurka ja loodan, et leian aega ja tahtmist ikka kirjutada ka :)

Efka viimased nädalad Milkamaal

Viimased nädalad Milkamaal olid tõeliselt tormilised. Sinna kuulus kolimine, jooksuvõistlus, ohtralt hüvastijätte ja muid toimetusi.
Ühikas oma asju pakkides tuli mulle juba tõeline masendus peale - kuidas saavad asjad aasta jooksul kahekordistuda?? Kottide hunnik oli nii suur, et vahepeal oli juba idee osa kotte rekkaga Eestisse saata. Kuna aga selgus, et Heiki sel korral üldse ei sõida, siis tuli jääda lootma sellele, et asjad siiski kuidagi autosse ära mahuvad. Kuna minu suurde spordikotti mahtusid ära vaid pooled asjad, siis ostsin endale ka kohvri ja kuna raha just palju polnud, siis mõtlesin, et 18 eurone türklaste poest ostetud kohver ajab asja ära küll. Ajaski...kuni selle ajani kui Jessika juures taksost väljusime....siis tuli küljest esimene sang :) ja kui lõpuks üles jõudsime olid katki KÕIK plastikosad, mis katki minna said. Ehk siis asi lõppes sellega, et mu kohvrist sai kahe inimese vahel transporditav kast :D
7. juunil oli siis mu suur spordivõistlus :). Muidugi õnnestus mul paar päeva enne haigeks jääda ja vaatamata suurele püüdlusele ennast üles putitada, oli ka pühapäeva hommikul olemine suhteliselt nõrk. Aga ajasin ennast siiski välja ja otsustasin vähemasti startida. Stardis oli adrenaliin sees ja süda kloppis, aga kui oma muusika mängima panin ja vaikselt kulgema hakkasin, siis oli juba kõik hästi. Panin kohe alguses tähele ühte tüdrukut, kellel paistis minuga enamvähem sama tempo olevat. Jooksin tema kõrvale ja nii me jäimegi kogu distantsiks. Kumbki kuulas oma muusikat ja me ei rääkinud sõnagi, aga finišijoont ületates tänasime üksteist hea tempo eest:). Ajaks tuli 1.09:44, eesmärk oli küll alla tunni joosta, aga haigest peast joostes olin ka selle tulemusega äärmiselt rahul!
Hüvastijätud olid südamlikud, ent kurvad nagu ikka. Kahju oli neid inimesi maha jätta, kellega 9 kuu jooksul nii lähedaseks saadud ja kes sinu südamesse on pugenud. Killuke minu südamest jäi sinna ja sellepärast olen ma kindel, et ma lähen sinna veel tagasi.

Kassivalve lõpetatud, 5 päeva veel ühikas ja siis Jessika juurde

Kassivalve kenas korteris saigi otsa ja olen tagasi ühikas. Ängistav on olla siin. Harjusin jälle oma space'i omama. Aga juba viie päeva pärast kolin Jessika juurde. Tema läheb 28. mail Berliini ja mina pean 31. oma võtme ära andma. Nii tore ikka, kui sul on sõpru, kes sulle ulualust pakuvad.

Tema juures olen umbestäpselt kaks nädalat, sest siis peaksid sõbrad Vandersellid kõigi eelduste kohaselt Milkamaale jõudma. Siis pakin ennast juba nende sinisesse ratsusse ja kojusõit võib alata.

Ps....endiselt otsin vabatahtlikke koolitöö tegijaid :)

L6pp läheneb....

Oioioi ja häbihäbi mulle...kuu aega pole mitte ridagi kirjutanud. Ma olen m6elnud, et peaks. Ausalt. Aga kord pole aega, siis pole kirjutamisetuju jne. Praegu valvan jälle väikest magavat Ninat ja saan aega kenasti ära kasutada, et midagi kirja panna sellest, mis viimase kuu ja kahe päeva jooksul toimunud on. K6ike niikuinii ei mäleta.

Ilma on meil siin suht suvised olnud, ainult nüüd on peaaegu nädala juba jahe olnud. Üleeile ma m6tlesin vihmas k6ndides, et kindad oleks praegu väga vajalikud. Loodetavasti tuleb suvi kiiresti meie juurde tagasi. 

Käisime Grazis jälle Erasmustega. Väga m6nus oli. Seekord olime lausa kolm päeva seal ja see jättis rohkem aega ringi vaatamiseks ja ka niisama olesklemiseks. Uute Erasmustega saime ka paremini tuttavaks ja nüüd oleme päris palju asju koos teinud. Homme läheme ka näiteks Gesa juurde Eurovisiooni vaatama (vähemalt on sel aastal ka midagi vaadata ;)).

Minu jooksutrennid on viimasel ajal jälle h6redamaks muutunud. Esiteks on süüdi ilm, teiseks see, et praktika ja selle k6rvalt tööl käimine esiteks väsitasid omajagu ja teiseks kadus aeg lihtsalt käest ära. Järgmisest nädalast (v6imalik, et juba ka homsest) hakkan tubliks jälle, sest muidu on seda 10 kilomeetrit 7. juunil lihtsalt liiga surm joosta. (Kes veel ei tea, siis ma osalen Austria Naistejooksul)

Alates tänasest ööbin siis Eva korteris ja olen kassile seltsiks. Ainus puudus selle juures on, et seal pole internetti ja ma pean ikka ühika vahet siiberdama, sest kooliööd tahavad tegemist ja Suvemängud ja muud Eesti asjad pressivad ka vaikselt peale.

Aga 22. mail tuleb Eva tagasi ja siis olen ma veell nädalakese ühikas ja mai l6pus pean sealt välja kolima. Jessika lubas mu lahkesti enda juurde v6tta, loodan, et sellega k6ik klapib ja ma kuuse alla ei jää.

Viimase kuuga tuleb 6ige palju asju veel korda saata ja väike emotsionaalne kriis hakkab ka jälle tekkima. Üheltpoolt ju tahaks koju juba, aga samas on siinsed inimesed ka kalliks saanud ja hüvastijätud pole mulle kunagi meeldinud.

Mingil hetkel püüan siia ka mingi kokkuv6tte kou sellest aastast kirjutada. Üks on kindel - ma ei kahetse et siia tulin!

Kuulmiseni....

MINU inimesed

Praegu on jälle selline periood, kus ma hirmsasti oma sõpradest ja perest puudust tunnen. Ilm on mõnus ja suvine, aga pole neid, kellega seda kõike koos nautida. Siinsed vähesed armsaks saanud inimesed on ka oma tegemistega hõivatud ja nii ma olengi siin täiesti üksik.

Lohutan ennast sellega, et varsti saabub siia ekipaaž eurotrippijaid, kes mind kaasa haaravad ja koju viivad/toovad. Loodetavasti saab see ka üks tore seiklus olema :)

Seiklustest veel, aga mitte just toredatest. Mina juba magasin peaaegu eile kui Nina koju tuli. Algul ma ei viitsinud teist külge keerata, aga kuna ta kahtlaselt hädist häält tegi, siis ma ikka vaatasin, mis värk on. Vaeseke oli oma jala tennist mängides nii ära väänanud, et kõhred vms katki ja jalg kipsis. Nüüd peab nädala voodis veetma ja endale iga päev kõhtu tromboosivastast süsti tegema :S
Ütle veel, et sport on tore.

Kevad tuli suvena :)

Viimased nädal aega on nii ilus suvine ilm olnud. Mina muidugi oskasin ennast jälle nii ära külmetada, et nohust on pika peale põskkoopapõletik saanud, aga õnneks ei ole asi väga hull ja natukene ilmanautlemist saan ma endale siiski lubada. Ma arvan, et pildid räägivad enese eest :). Igatahes mulle piisab päikesest ja lilledest, et suu naerul oleks.

Elukutseline ema

Sellest, et ma 10 päeva 3 lapsega olin, teate te vist kõik, olen sellest nii palju rääkinud. Aga kui ei, siis võtke teadmiseks, et olin 10 päeva kolme lapse üksikema, kuna vanemad olid Jaapanis. Ja ma jäin ellu ja lapsed jäid ellu. Ja olid terved ka (kui väiksed muhud ja marrastused välja arvata, aga see käib lapse eluga lihtsalt kaasas :)). Eks see üks keeruline ja väsitav aeg oli. Korraga kolm eri vanuses last saada on päris võhmale võttev. Kõik nad ju nõuavad tähelepanu ja samas on vaja ka süüa teha ja vaadata, et kodu korras oleks. Ja kuigi nemad võiks rahulikult terve päeva teleka ja wii ja arvuti taga istuda, ei kavatse sina seda siiski lubada ja vead nad hoopis parki, mis samuti on omaette ettevõtmine. Ja kui suuremad siis tülitsema kukuvad ja sina see ainus õigusemõistja pead olema ning kui väiksemal jonnituurid ja emmeigatsus tuleb ja ta ise ka ei tea kas ta sinu sülle tahab või mitte, siis on küll tunne, et ei tea enam mida teha. Aga me tegime selle katsumuse läbi ja ma arvan, et päris edukalt :). Lõppkokkuvõttes olen ma üsna kindel, et ma ise tahan ka endiselt kolme last (kuigi mõni on veendunud, et ma neid vähemalt 7 peaks sünnitama :P). Tegelikult olen ma selle lapse saamise teema üle viimasel ajal päris palju mõtteid mõlgutanud. Kõik ümberringi saavad lapsi ja mina muudkui valvan võõraid põnne (pragu ka magab teises toas väike Poola tüdruk). Tegelikult tahaks ma juba hirmsasti oma väiksest vääksu.....aga selleks on vaja täita nii mõnedki eeldused....

Efka 7 tõde

Maria arvas, et ma peaksin ka enese kohta 7 tõde paljastama.

1. Tõde hüüdnimedest. Neid on mul palju. Tegelikult ma reageeringi juba õige mitu aastat pigem nimele Efka kui Evelin. Kodus on mu nimi Liisu või Liisbet või Eveliisu. Ja kuna väiksed lapsed mingil kummalisel põhjusel mu nime ei oska öelda, siis on aegade jooksul mulle palju uusi nimesid lisandunud – Eline, Helena, Helina, Elevin, Heline jne. Ühesõnaga – heal lapsel mitu nime :)

2. Tõde sellest, kuidas ma väiksena hirmsasti õde tahtsin ja oma vennale kleite selga toppisin ja juustesse lehve sidusin (tema ise oli maru rahul sellega :)). Ptüiptüiptüi on temast sellele vaatamata üks igavane macho mehemürakas kasvanud.

3. Tõde sellest, et ma vist ei ole just väga püsiva loomuga. Lihtne näide sellest, kuidas ma Tartus suutsin 4 aasta jooksul üle 10 korra (ma ausõna enam päris täpselt isegi ei mäleta, kus ma elanud olen). Ja nagu näitab see, et ma jälle kooli kokkutulekule ei jõudnud, siis iga 5 aasta tagant ma satun välismaale pikemaks ajaks. Kas 5 aasta pärast jälle, seda näitab aeg.

4. Tõde selle kohta, et ma ei lõpeta sel aastal kooli, nagu paar mu tublit kursaõde. Ja järgmisel aastal ka veel ei lõpeta. Ja kui kõik väga hästi läheb, siis äkki 2 aasta pärast isegi lõpetan.

5.Tõde sellest, kuidas ma vahepeal...tihti...no okei... kogu aeg võtan liiga palju korraga ette ja ei oska öelda EI. Ja siis ma kaon ise nende asjade sisse (mis tegelikult ju on kõik äärmiselt põnevad) mõnikord ära, muutun õnnetuks ja ei suuda enam midagi teha. Siis on vaja korraks juhe seinast tõmmata ja ära minna. Aga nüüd ma tulen juba varsti tagasi, ja olen juba otsapidi sisse ennast mässinud :)

6. Tõde sellest, et mu sõbrad ja lähedased on mulle kõige olulisemad üldse ja ma teeks nende heaks kõik!

7. Tõde sellest, et Efka+mehed=seebiooper. Ükskord ma panen oma eluloo kirja ja müün selle Mehhiko seebiooperi stsenaariumi pähe maha. Nimed muudame Gaviotadeks ja Huulioteks ja läheb nagu soe sai J. Seebiooperi teemast veel niipalju, et tavaliselt on neil ju õnnelik lõpp eksole. Ainult halb on see, kui juhtub, et sinu elu on Vaprad ja Ilusad, millel polegi lõppu. Ja teinekord on seebiooperitel ka reklaamipausid, mis kohati kipuvad natuke liiga pikaks venima.

Minu soovil, havi käsul võiks oma 7 tõde kirjutada Siku, Kristi ja Tarmo.

Riigiõuna algkool

Koolipraktika algas jälle. Oh seda rõõmu. Ma püüan endale sisendada, et see on tore. Aga kui igal hommikul kl 6.30 silmad pean lahti saama, siis on see pagana raske, sest ma lihtsalt ei ole hommikuinimene :(

Muidu on kool tore, õpetaja tore ja lapsed kõige toredamad. Olen 2c klassis ja seal on 25 õpilast, kellest 3 on pärit Austriast. Ülejäänud on kõik migratsioonitaustaga - Türgist, endisest Jugoslaaviast, Indiast.

See on eelmisel aastal tehtud klassipilt neil.


Mina olen muidugi kõigi laste lemmik kohe esimese kahe päevaga. Nende lemmiktegevus on mulle pildikeste ja kirjakeste joonistamine :)

Eks ma kirjutan pikemalt jälle ka praktikast, sest järgmisel nädalal ma annan ise ka tunde - kehalist, inglise keelt, saksa keelt ja matemaatikat.

Kevad tuleb!

Tuleb, tuleb. Linnud laulavad hommikuti täiest kõrist ja juba on natuke soojem ja lume asemel sajab vihma. Ja mis kõige tähtsam - kevade lõhn on õues.

Laupäev oli vist see päev kui ma tegin ühe maailmatu pika jalutuskäigu (lihtsalt nii kahju oli tuppa minna kui nii hea kevade lõhn õues on). Mõned pildid ka siis. Kõndisin vist üle 10 km kokku tol päeval. Jalgadele tulid igaljuhul hirmsuured villid:S, aga see oli kõike väärt.

Stadtpark. Tagaplaanil oleva maja klaasseinal on natuke päikest ka näha :) Wienfluss pole juba ammu nii vett täis olnud, aga mägedes sulab lumeuputus

Edasi läks juba nii hämaraks, et ei saanud pilti teha, aga kõndisin mööda kanali äärt Praterini ja siis Praterallee lõppu. Siis olid jalad juba nii valusad, et otsustasin ühistranspordi kasuks.

Tegelikult on siin päris tore ;)

Ma olen oma jaanuari alguse masendusest õnneks üle saanud ja nüüd tunnen ennast siin Milkamaal jälle päris hästi. Õhus on juba natuke kevadet tunda ja loodetavasti näitab päike ennast jälle rohkem.
Täna tegin uutele Erasmustele linnaekskursiooni (H). Nad muidugi küsisid minu käest igasuguseid küsimusi ka, et miks ja millal jne, nagu ma oleks hirmsasti kursis. Minu eesmärk oli neile siiski rohkem näidata KUS miski asi asub ja edasist infot võivad nad juba guugeldada :P
Aga nad on kõik toredad ja ma arvan, et nendega saab lõbus olema ;)

Lugu sellest, kuidas Efka Euroopa kultuuripealinnas käis

Tegelikult kirjutas Maria selle loo juba ammu enne mind valmis ja kuna ma ei jaksa jalgratast leiutada, siis lugege meie seiklustest Linzis siit:)

Ja pilte saate vaadata siit. Enamus neist on Maria klõpsud :)

Maria läheb reedel juba koju ja ma olen niinii kade. Ma küll püüan mõelda, et siin on ka tore, aga ikkagi tahaks koju.

Ps kui keegi tõsiselt kaalub Eurotripi ette võtta ja selle käigus minu ja mu kola siit peale võtta, siis võiks vaikselt mingeid plaane äkki tegema hakata, sest muidu ma pean nuputama, kuidas ma kogu selle asjade hunnikuga lennuki peale lähen.

Igaljuhul homme (tegelt kella vaadates täna) püüan ma oma viimase kooli asja ära teha ja siis on selleks semestriks kõik.

Ja neljapäeval ma lähen ballile:) muidugi juhul kui ma Katharina ema kleitidest midagi sobilikku selga saan...

Preili Pihlakas

Maria kirjutas oma blogis druiidide puuhoroskoobist ja siis ma mõtlesin, et piilun ka, mida see endast kujutab. Tuleb välja, et mina olen Pihlakas (mu isa on ka ;)). Öelge teie, kas läheb siis täppi ka ;)

Pihlakas

Haprana näiv pihlakas on siiski vastupidav puu, nõndasamuti on lood ka pihlaka-inimesega. Pihlakas on südamlik ja meeldiv ning teda võib kerge astumise järgi juba kaugelt ära tunda. Ta naerab alati, mitte aga sisemise rõõmu vaid ka enesekontrolli pärast. Ta tahab lähikondlastele oma lüüasaamise hinnaga rõõmu tuua. Ta pole isekas, küll aga pisut enesekeskne. Ta oskab oma väärtust rõhutada ning tahab hästi riietuda. Tal on hea maitse. Pihlaka-inimene kohaneb kiiresti olukorramuutustega. Ehkki ta on iseseisev, laseb ta end teinekord sõltuvasse positsiooni asetada. Kõigele vaatamata püüab ta iseseisvat elu elada. Temaga on raske läbi käia ning vastastikused suhted temaga muutuvad keeruliseks. Arenenud vastutustunne paneb teda end kõiges süüdi tundma, ta põeb süüdioleku kompleksi. Ta pole lihtsa loomuga. Pihlaka-inimesele on tüüpiline vastuvõtlikkus välismõjutustele. Ta armastab kõike toredat, on lojaalne, sõbralik ning usaldusväärne. Mõnikord on ta naiivne ning laseb end ära kasutada. Ta annab kuhjaga armastust, nõuab aga ka ise palju vastu. Ta paneb teised endaga abielule mõtlema. Teda ei saa petta, kuna ta jälgib pidevalt tunde sügavust. Pihlakas muretseb homse pärast, ta on kaalutlev, väga tark ning tegutseb efektiivselt. Tal on rikas isiklik elu. Võib juhtuda ka nii, et ta ei vii kõiki oma plaane ellu, kuna takerdub argitoimetuste karusselli.

Kolme põlvkonna vorstitegu

Teate ma otsustasin sellele hullumeelsele vorstivabrikule, mis meie saunas 21. detsembril oli, eraldi sissekande pühendada. Eriti kirjutada pole siin midagi, pildid räägivad enda eest. Igaljuhul olid koos kolm põlvkonda naisi ja vorste sai tervele külale :D
Lubage esitleda, minu Memme (saab suvel 90 aga süda on ikka sama noor kui tütarlapsena, käib laulmas ja suvel koob kilomeetrite jagu kaltsuvaipu). Kogu vorstitegemise tarkus pärineb temalt.

Kõige pealt tuli keeta just nii palju tanguputru :)Ja just niimoodi valmivadki verivorstid. Küünarnukkideni verepudruga koos :)
Siis läksid vorstid potti keema
Ja lõpuks oli neid niiiiiiiiiii palju :)

Lugu sellest kuidas Efka saladus lõpuks enam saladus ei pidanud olema :)

Jah, ma pole tervelt kuu ja peaaegu kaks päeva kirjutanud ning on ülim aeg see võlg tasa teha, sest see aeg polnud just sündmustevaene.
Praegu on 11. jaanuar 2009 ja kell on 2:55 öösel/hommikul. Selleks aga, et ka blogis selle ajani jõuda, tuleb alustada algusest....

Algus võiks siis olla selles ajahetkes kui Elen Viini tuli, sest viimane sissekanne lõppes sellega, et pean Elenile vastu minema. Läksingi ja leidsin ta lennujaamas kenasti üles ka. Edasisi sündmusi ma väga detailselt ei mäleta (1. ma olen ju teada-tuntud haugimälu poolest ja 2. eks sellest ole omajagu aega möödas ka), aga igaljuhul oli see väga tore, et ta siia tuli ja kui te lähemalt sellest ajast kuulda tahate, siis küsige Ellult, sest tal on kindlasti asjad paremini meeles. Igaljuhul tegin ka mina selle nädala jooksul neid asju, mille ma targu selleks ajaks olin jätnud kui keegi mulle külla tuleb, sest mitu korda sa ikka Donauturmi lähed. See oli just üks neist turistilõksudest, mis mul veel külastamata oli ja seal me koos ka käisime. Ja Starbucksis ka. Üle poole nädala elasime Jessika korteris (ta on mul ikka nii pai) nagu kuninga kassid:). Natuke keeruliseks tegi kogu selle nädala majandamise see, et tegelikult ma olin gripis (isegi koolipraktikale ei läinud), aga kuna Elen on ka äärmiselt iseseisev turist, siis saime suurepäraselt hakkama. Kolmapäeval, 17. detsembril läks Ellu lennuki peale ja tema asemele tuli Maria.

Maria Viini tulekul oli oma konks. Aga selleni me jõuame ;). Kolmapäeval ta külastas oma vanemate tuttavaid kuskil Viinist väljaspool ja mina hoidsin Jaani. Neljapäeval oli kohutavalt halb ilm aga oioi kui palju asju oli vaja korda ajada. Kui ma õigesti mäletan, siis päeval ma veel käisin koristamas ja Maria oli omapead, aga õhtul me läksime koos Angerite juurde lapsi hoidma. Ja koju jõudsime äkki kell 2 vist alles, sest nagu ikka oli ju vaja avada veinipudel ja muljetada. Ja kui me siis koju jõudsime, algas PAKKIMINE. Sest juba mõne tunni pärast oli meil mõlemil vaja juba lennujaamas olla, et koju sõita ;).
Supraissuprais ;) ma loodan, et kõik need kellele ma peaaegu infarkti põhjustasin on nüüdseks mulle andestanud :D. Piletid olid mul juba oktoobri lõpus ostetud, aga ma ju ei saanud kellelegi öelda, et tulen, sest siis poleks see kõik pooltki nii põnev olnud. Oi vahepeal oli selle saladuse pidamine niiiiiiii raske, aga ma arvan, et siiski sain hakkama.
Tarmo oli üks vähestest, kes teadis (Kätu teadis ka:))ja aitas mul asju ka koordineerida. Tallinnas tuli Tarmo mulle vastu, ootasime lennujaamas veidike aega koos Mariaga tema transpordimeeskonda, aga kuna Tarmol kiire hakkas, olime sunnitud ta üksi jätma. Tarmo pani ku Gonsiori tn nurga peal maha ja mu esimene ohver oli Kristikallis, kes just eelmisel õhtul oli mulle öelnud, et mil iganes ma kallistust vajan, pean vaid helistama ;). No ja ma siis helistasingi. Ta küll püüdis mulle kangesti seda kallistust läbi telefoni edastada, aga ma ei tahtnud sellega leppida ja nõudsin ikka päris õiget kallit :) Oh seda rõõmu siis kui ta päriselt aru sai, et ma teda lifti juures ootan :). Olime tükk aega koos ja käsime koos tema isaga söömas.
Järgmine "ohver" oli Kessu, kes minu pärast kohe töö juurest jalga lasi :D. Istusime kohvikus ja muljetasime omi kolme kuu muljetamisi kuni Tarmo helistas, et hakkab koju liikuma ja oligi ka meil aeg vanalinna poole liikuma hakata. Istusime veel mõne aja Tarmo juures kuni ta ennast kokku pakkis. Siis läks Kessu oma teed ja meie Tarmoga alustasime sõitu Taaralinna, kus ootas ees Karu Aafrikasse saatmine :).
Loomulikult polnud kellelgi aimugi, et mina võiksin ennast seal ilmutada. Pidu toimus Ragnari juures ja täpselt samal hetkel kui meie Tarmoga takso pealt maha tulime, keeras hoovi ka seltsimees Karu. Loomulikult ei tundnud ta mind pimedas hoovis kohe ära ja arvas arvatavasti esialgu, et Haud on mingi suvalise piffi kaasa võtnud. Aga oh üllatust, ei olnudki väga suvaline :D. Teised ka juba piilusid köögi kardina vahelt, et no kes see küll seal olla võib. Nemad jälle kahtlustasid, et Karu on mingi tibina kaasa toonud. Läksime siis koos üles ja mina jäin targu koridori. Karu ja Tarmo küsisid siis tagasihoidlikult majaperemehe käest kas muud rahvast ka kaasa võib võtta ja kui lahke luba antud, astusin mina tuppa. Rax istus täpselt seljaga ukse poole ja ma panin tal kätega silmad kinni. Ma ei tea mis mõtted ta peast läbi käisid tol hetkel, aga alguses ta kohe kindlasti ei osanud arvata, et see mina olen. Kui ma talle siis lõpuks üle õla otsa vaatasin, oli ta ka vist hetkeks ataki äärel, vähemalt Pii väitel oli tal väga sellist moodi nägu :)
Kui kõik esialgsest ehmatusest üle said hakkasime rummi jooma. Kohale meelitati ka seltsimees Soosaar ja nii oligi kogu Tähtvere piirkonna meeskollektiiv kohal. Soosaar oli vist ainuke inimene, kes eriti ei üllatunud või siis oskas seda kõige paremini varjata :). Karu läks pakkimise ettekäändel koju ja meie ülejäänud võtsime suuna Maasika poole. Sellest mis nende taksodega toimus ma pole siiani aru saanud, aga Maasika juurde jõudes selgus, et seal on järjekord uksest välja. Rax ja Kaspar läksid Admirali ootama, kuna rumm ja värske kodumaa õhk aga minule vist just heas koosmõjus polnud, siis juhtus nii, et Tarmo sundis mind mingAil hetkel lihtsalt taksosse istuma ja temaga koju sõitma. Niipalju siis Maasikst.
Ahsoo, siis öösel ma helistasin ka Kaimole ja ajasin ta ülesse, sest mis ta ikka magab kui mina Eestis olen. Leppisime kokku, et näeme laupäeval ja nii ma siis millalgi laupäeval ärgates temaga ka kokku sain. Käisime Shakespeares söömas ja jutustamas. Päris hea oli vahelduseks ka silmast silma lobiseda ja mitte msn-s.
Ja siis tuli minu jaoks kõige põnevam osa - vanemad :). Tarmo viis mu maale. Kuna isa suurt autot kodus polnud, siis arvasin juba, et ta on tööl. Mõtlesime Tarmoga tee peal tükk aega kuidas me mind siis mu perele serveerime. Lõpuks kukkus välja nii, et Tarmo võttis mu kohvri ja lasi uksekella, mina peitsin end tema selja taha. Ema ja vend tulid ukse peale ja Tarmo ütles, et näete tõin teile kohvri. Ema ei saanud mitte midagi aru. Mingi võõras tüüp ja võõras kohver (laenasin Liinalt ja Ainilt). Siis ilmusin mina Tarmo selja tagant välja. Järjekordselt oleks tahtnud neid nägusid filmida. Nad ikka üldse ei uskunud alguses, et see mina olen. "Sa ei saa siin olla, sa oled Viinis" oli lause, mida ma mitte üks kord kuulsin. Vot näed aga sain :)
Emal oli muidugi esimene mures see, et "No miks sa ei öelnud, ma oleks toad ära koristanud :)" (nagu meil kunagi seal hullem segadus valitseks :)). Ema oli u tund aega muidugi täiesti teovõimetu-käis kolm korda sahvris ja ikka ei suutnud seda asja tuua, mida otsima läks. Vend oli samamoodi hämmingus. Tegi must isegi pilti, et aru saada, et see siiski mina olen.
Siis tuli isa koju. Selleks ajaks olin ma juba koduriided selga pannud ja asjatasin köögis täiesti omas elemendis. Isa astus sisse ja ma ütlesin talle tere. Kui ta mind tükk aega oli tuima näoga vaadanud, siis ma läksin kallistasin teda, aga ega talle siis ka kohale ei jõudnud, et see päriselt mina olen. Umbes kaks tundi hiljem ta ütles saunas emale, et kuule mul nüüd jõudis ka vist kohale. Tema esimene mõte oli olnud, et keegi tuttav on lihtsalt kangesti minu nägu ja toimetab meie köögis :)
Aga nüüd ma olen seda sissekannet juba tund aega kirjutanud ja kell on saanud 3:55. Kaimo jõudis ka juba peolt koju ja kobis magama. Ma peaks ka vist minema. Homme kirjutan sellest edasi kuidas ma veetsin oma elu parima jõulupuhkuse :)

Nii....oleme jõudnud pühapäeva ja kell on 17:20 :)
Jõulupuhkust ma vist väga detailselt ei suuda lahti kirjutada, aga see oli elu parim! Muudkui käisin järjest sõpru üllatamas ja veetsin perega koos kvaliteetaega. Üks osa sellest oli muidugi ka pühapäev kui meie pere kolm naispõlvkonda meie sauna kööki kogunesid ja verivorste tegema hakkasid. Mina, ema ja vanaema siis. Terve päeva tegime neid ja lõpuks tundus, et kogu küla saaks sellest vorstihunnikust söönuks :D. Kui venna pildid mulle saadab, siis ma illustreerin ka siin natuke seda hullu ettevõtmist :P
Ere oli ka üks mu ohvritest, kellele ma lihtsalt töö juurde ilmusin :) Tema ja põnnidega veetsin ka mõned päevad koos. Käisime koos ka Kanepis peol 26. dets, kus minust üllatuslikult sai Kanepi segakoori liige ja kus koorijuht mind ka kõigi ees muidugi tutvustama pidi kui koori uut välismaist sopranit. Piinlik, väga piinlik oli :S. Aga elasime üle :) Pidu oli väga lahe, nägin paljusid vanu tuttavaid ja lihtsalt väga vahva oli.
Üldiselt oli päris palju pendeldamist Tartu ja kodu vahet, aga mis sa hädaga teed, kui tahaks ikka igale poole jõuda. Tartus käisime Illukas The Suni taktis rokkimas. Kael oli pärast haige, aga mis sest, tore oli :). Pühapäev oli rahulikum ja jõulumeeleolus - käisime Ragnariga Marguse kontserdil, sain oma uuele lemmikplaadile ka pühendusega autogrammi (H) :)
Mingil päeval oli kavas ka aktsioon Keramägi - nimelt käisime kelgutamas. Ma ostsin endale selleks puhuks isegi uue punase rallisalvoka Hiire poest :) Aastavahetuse veetsin koos toredate kultuuriklubikatega Ellu juures. Ilutulestikku käisime turuhoone juures vaatama ja see oli sel aastal vähemalt minu arvates väga ilus. Eks näis mis uus aasta toob, ehk ma leian lõpuks ennast üles ja siis leiab õnn ka minu üles :)
Igaljuhul ma nautisin kogu seda aega 110% ja kui hakkas lähenema aeg kohvri pakkimiseks, ei tahtnud ma seda üldsegi mitte teha :(. Mõte sellest, et pean veel 6 kuud üksi kuskil kaugel veetma näis täiesti kohutav. Aga polnud midagi parata....nautisin veel viimast kodumaist päikest ja tuligi jälle oma 7 asjaga tagasi Milkamaale kobida. Pühapäeva, 4. jaanuari varahommikul olime Mariaga mõlemad lennujaamas valmis äärepealt otsa ringi keerama ja koju tagasi põgenema, aga kuna pääsu polnud, pidime siiski lennukisse ronima. Vahetult enne seda sain veel ühe maailma armsaima telefonikõne, mis üheltpoolt suurendas veelgi tahtmist kohe joosku panna sealt, aga samas jälle rahustas ja andis lootust, et need 6 kuud lähevad tegelikult ju kiiresti :)
Ja nüüd olengi ma jälle siin. Täna juba nädal möödas. Koolis on sess ja vaja kõik asjad ära teha, aga õppimisega on mul nii nagu ikka viimasel ajal :( Korra käisin juba koristamas ja sain ka ühe uue Eesti perega tuttavaks, kelle kolme poissi (Franz4,5 a, Karl 3a ja Josef 1a4k) mõnikord hoidmas hakkan käima. Eile jõudsin ma alles kl 2.30 koju. Olin Liina ja Aini juures ja nagu ikka oli ju veel vaja veini juua ja lobiseda :) Nendega on tore. Sain eile teada, et suusatama nad mind siiski kaasa ei võta :( (tuleb siis ise kuidagi mägedesse minna) ja märtsis jään ma kolme lapsega 10 päevaks üksi, sest Liina ja Ain lähevad Jaapanisse. Eks see üks paras pähkel saab olema, aga ennast peabki ju proovile panema :).
Nüüd siis vist olengi ringiga praegusesse ajapunkti tagasi jõudnud. Eks ma ikka püüan edaspidi tihedamini jälle endast märku anda ja oma seiklustest Milkamaal teilegi pajatada :)
Tsaupakaa!