Ma olen juba kuukese tagasi Kamamaal ja ikka pole jõudnud sellest kirjutada, kuidas ma siia tegelikult sain. Küll aga tegi seda Haud. Ärge kõike uskuge, mida ta kokku on kirjutanud, aga umbestäpselt nii see oli :)
Nüüd aga kolin mina sellest blogist tagasi oma endisesse kribamisnurka ja loodan, et leian aega ja tahtmist ikka kirjutada ka :)

Efka viimased nädalad Milkamaal

Viimased nädalad Milkamaal olid tõeliselt tormilised. Sinna kuulus kolimine, jooksuvõistlus, ohtralt hüvastijätte ja muid toimetusi.
Ühikas oma asju pakkides tuli mulle juba tõeline masendus peale - kuidas saavad asjad aasta jooksul kahekordistuda?? Kottide hunnik oli nii suur, et vahepeal oli juba idee osa kotte rekkaga Eestisse saata. Kuna aga selgus, et Heiki sel korral üldse ei sõida, siis tuli jääda lootma sellele, et asjad siiski kuidagi autosse ära mahuvad. Kuna minu suurde spordikotti mahtusid ära vaid pooled asjad, siis ostsin endale ka kohvri ja kuna raha just palju polnud, siis mõtlesin, et 18 eurone türklaste poest ostetud kohver ajab asja ära küll. Ajaski...kuni selle ajani kui Jessika juures taksost väljusime....siis tuli küljest esimene sang :) ja kui lõpuks üles jõudsime olid katki KÕIK plastikosad, mis katki minna said. Ehk siis asi lõppes sellega, et mu kohvrist sai kahe inimese vahel transporditav kast :D
7. juunil oli siis mu suur spordivõistlus :). Muidugi õnnestus mul paar päeva enne haigeks jääda ja vaatamata suurele püüdlusele ennast üles putitada, oli ka pühapäeva hommikul olemine suhteliselt nõrk. Aga ajasin ennast siiski välja ja otsustasin vähemasti startida. Stardis oli adrenaliin sees ja süda kloppis, aga kui oma muusika mängima panin ja vaikselt kulgema hakkasin, siis oli juba kõik hästi. Panin kohe alguses tähele ühte tüdrukut, kellel paistis minuga enamvähem sama tempo olevat. Jooksin tema kõrvale ja nii me jäimegi kogu distantsiks. Kumbki kuulas oma muusikat ja me ei rääkinud sõnagi, aga finišijoont ületates tänasime üksteist hea tempo eest:). Ajaks tuli 1.09:44, eesmärk oli küll alla tunni joosta, aga haigest peast joostes olin ka selle tulemusega äärmiselt rahul!
Hüvastijätud olid südamlikud, ent kurvad nagu ikka. Kahju oli neid inimesi maha jätta, kellega 9 kuu jooksul nii lähedaseks saadud ja kes sinu südamesse on pugenud. Killuke minu südamest jäi sinna ja sellepärast olen ma kindel, et ma lähen sinna veel tagasi.

Kassivalve lõpetatud, 5 päeva veel ühikas ja siis Jessika juurde

Kassivalve kenas korteris saigi otsa ja olen tagasi ühikas. Ängistav on olla siin. Harjusin jälle oma space'i omama. Aga juba viie päeva pärast kolin Jessika juurde. Tema läheb 28. mail Berliini ja mina pean 31. oma võtme ära andma. Nii tore ikka, kui sul on sõpru, kes sulle ulualust pakuvad.

Tema juures olen umbestäpselt kaks nädalat, sest siis peaksid sõbrad Vandersellid kõigi eelduste kohaselt Milkamaale jõudma. Siis pakin ennast juba nende sinisesse ratsusse ja kojusõit võib alata.

Ps....endiselt otsin vabatahtlikke koolitöö tegijaid :)

L6pp läheneb....

Oioioi ja häbihäbi mulle...kuu aega pole mitte ridagi kirjutanud. Ma olen m6elnud, et peaks. Ausalt. Aga kord pole aega, siis pole kirjutamisetuju jne. Praegu valvan jälle väikest magavat Ninat ja saan aega kenasti ära kasutada, et midagi kirja panna sellest, mis viimase kuu ja kahe päeva jooksul toimunud on. K6ike niikuinii ei mäleta.

Ilma on meil siin suht suvised olnud, ainult nüüd on peaaegu nädala juba jahe olnud. Üleeile ma m6tlesin vihmas k6ndides, et kindad oleks praegu väga vajalikud. Loodetavasti tuleb suvi kiiresti meie juurde tagasi. 

Käisime Grazis jälle Erasmustega. Väga m6nus oli. Seekord olime lausa kolm päeva seal ja see jättis rohkem aega ringi vaatamiseks ja ka niisama olesklemiseks. Uute Erasmustega saime ka paremini tuttavaks ja nüüd oleme päris palju asju koos teinud. Homme läheme ka näiteks Gesa juurde Eurovisiooni vaatama (vähemalt on sel aastal ka midagi vaadata ;)).

Minu jooksutrennid on viimasel ajal jälle h6redamaks muutunud. Esiteks on süüdi ilm, teiseks see, et praktika ja selle k6rvalt tööl käimine esiteks väsitasid omajagu ja teiseks kadus aeg lihtsalt käest ära. Järgmisest nädalast (v6imalik, et juba ka homsest) hakkan tubliks jälle, sest muidu on seda 10 kilomeetrit 7. juunil lihtsalt liiga surm joosta. (Kes veel ei tea, siis ma osalen Austria Naistejooksul)

Alates tänasest ööbin siis Eva korteris ja olen kassile seltsiks. Ainus puudus selle juures on, et seal pole internetti ja ma pean ikka ühika vahet siiberdama, sest kooliööd tahavad tegemist ja Suvemängud ja muud Eesti asjad pressivad ka vaikselt peale.

Aga 22. mail tuleb Eva tagasi ja siis olen ma veell nädalakese ühikas ja mai l6pus pean sealt välja kolima. Jessika lubas mu lahkesti enda juurde v6tta, loodan, et sellega k6ik klapib ja ma kuuse alla ei jää.

Viimase kuuga tuleb 6ige palju asju veel korda saata ja väike emotsionaalne kriis hakkab ka jälle tekkima. Üheltpoolt ju tahaks koju juba, aga samas on siinsed inimesed ka kalliks saanud ja hüvastijätud pole mulle kunagi meeldinud.

Mingil hetkel püüan siia ka mingi kokkuv6tte kou sellest aastast kirjutada. Üks on kindel - ma ei kahetse et siia tulin!

Kuulmiseni....

MINU inimesed

Praegu on jälle selline periood, kus ma hirmsasti oma sõpradest ja perest puudust tunnen. Ilm on mõnus ja suvine, aga pole neid, kellega seda kõike koos nautida. Siinsed vähesed armsaks saanud inimesed on ka oma tegemistega hõivatud ja nii ma olengi siin täiesti üksik.

Lohutan ennast sellega, et varsti saabub siia ekipaaž eurotrippijaid, kes mind kaasa haaravad ja koju viivad/toovad. Loodetavasti saab see ka üks tore seiklus olema :)

Seiklustest veel, aga mitte just toredatest. Mina juba magasin peaaegu eile kui Nina koju tuli. Algul ma ei viitsinud teist külge keerata, aga kuna ta kahtlaselt hädist häält tegi, siis ma ikka vaatasin, mis värk on. Vaeseke oli oma jala tennist mängides nii ära väänanud, et kõhred vms katki ja jalg kipsis. Nüüd peab nädala voodis veetma ja endale iga päev kõhtu tromboosivastast süsti tegema :S
Ütle veel, et sport on tore.

Kevad tuli suvena :)

Viimased nädal aega on nii ilus suvine ilm olnud. Mina muidugi oskasin ennast jälle nii ära külmetada, et nohust on pika peale põskkoopapõletik saanud, aga õnneks ei ole asi väga hull ja natukene ilmanautlemist saan ma endale siiski lubada. Ma arvan, et pildid räägivad enese eest :). Igatahes mulle piisab päikesest ja lilledest, et suu naerul oleks.

Elukutseline ema

Sellest, et ma 10 päeva 3 lapsega olin, teate te vist kõik, olen sellest nii palju rääkinud. Aga kui ei, siis võtke teadmiseks, et olin 10 päeva kolme lapse üksikema, kuna vanemad olid Jaapanis. Ja ma jäin ellu ja lapsed jäid ellu. Ja olid terved ka (kui väiksed muhud ja marrastused välja arvata, aga see käib lapse eluga lihtsalt kaasas :)). Eks see üks keeruline ja väsitav aeg oli. Korraga kolm eri vanuses last saada on päris võhmale võttev. Kõik nad ju nõuavad tähelepanu ja samas on vaja ka süüa teha ja vaadata, et kodu korras oleks. Ja kuigi nemad võiks rahulikult terve päeva teleka ja wii ja arvuti taga istuda, ei kavatse sina seda siiski lubada ja vead nad hoopis parki, mis samuti on omaette ettevõtmine. Ja kui suuremad siis tülitsema kukuvad ja sina see ainus õigusemõistja pead olema ning kui väiksemal jonnituurid ja emmeigatsus tuleb ja ta ise ka ei tea kas ta sinu sülle tahab või mitte, siis on küll tunne, et ei tea enam mida teha. Aga me tegime selle katsumuse läbi ja ma arvan, et päris edukalt :). Lõppkokkuvõttes olen ma üsna kindel, et ma ise tahan ka endiselt kolme last (kuigi mõni on veendunud, et ma neid vähemalt 7 peaks sünnitama :P). Tegelikult olen ma selle lapse saamise teema üle viimasel ajal päris palju mõtteid mõlgutanud. Kõik ümberringi saavad lapsi ja mina muudkui valvan võõraid põnne (pragu ka magab teises toas väike Poola tüdruk). Tegelikult tahaks ma juba hirmsasti oma väiksest vääksu.....aga selleks on vaja täita nii mõnedki eeldused....