Lugu sellest kuidas Efka saladus lõpuks enam saladus ei pidanud olema :)

Jah, ma pole tervelt kuu ja peaaegu kaks päeva kirjutanud ning on ülim aeg see võlg tasa teha, sest see aeg polnud just sündmustevaene.
Praegu on 11. jaanuar 2009 ja kell on 2:55 öösel/hommikul. Selleks aga, et ka blogis selle ajani jõuda, tuleb alustada algusest....

Algus võiks siis olla selles ajahetkes kui Elen Viini tuli, sest viimane sissekanne lõppes sellega, et pean Elenile vastu minema. Läksingi ja leidsin ta lennujaamas kenasti üles ka. Edasisi sündmusi ma väga detailselt ei mäleta (1. ma olen ju teada-tuntud haugimälu poolest ja 2. eks sellest ole omajagu aega möödas ka), aga igaljuhul oli see väga tore, et ta siia tuli ja kui te lähemalt sellest ajast kuulda tahate, siis küsige Ellult, sest tal on kindlasti asjad paremini meeles. Igaljuhul tegin ka mina selle nädala jooksul neid asju, mille ma targu selleks ajaks olin jätnud kui keegi mulle külla tuleb, sest mitu korda sa ikka Donauturmi lähed. See oli just üks neist turistilõksudest, mis mul veel külastamata oli ja seal me koos ka käisime. Ja Starbucksis ka. Üle poole nädala elasime Jessika korteris (ta on mul ikka nii pai) nagu kuninga kassid:). Natuke keeruliseks tegi kogu selle nädala majandamise see, et tegelikult ma olin gripis (isegi koolipraktikale ei läinud), aga kuna Elen on ka äärmiselt iseseisev turist, siis saime suurepäraselt hakkama. Kolmapäeval, 17. detsembril läks Ellu lennuki peale ja tema asemele tuli Maria.

Maria Viini tulekul oli oma konks. Aga selleni me jõuame ;). Kolmapäeval ta külastas oma vanemate tuttavaid kuskil Viinist väljaspool ja mina hoidsin Jaani. Neljapäeval oli kohutavalt halb ilm aga oioi kui palju asju oli vaja korda ajada. Kui ma õigesti mäletan, siis päeval ma veel käisin koristamas ja Maria oli omapead, aga õhtul me läksime koos Angerite juurde lapsi hoidma. Ja koju jõudsime äkki kell 2 vist alles, sest nagu ikka oli ju vaja avada veinipudel ja muljetada. Ja kui me siis koju jõudsime, algas PAKKIMINE. Sest juba mõne tunni pärast oli meil mõlemil vaja juba lennujaamas olla, et koju sõita ;).
Supraissuprais ;) ma loodan, et kõik need kellele ma peaaegu infarkti põhjustasin on nüüdseks mulle andestanud :D. Piletid olid mul juba oktoobri lõpus ostetud, aga ma ju ei saanud kellelegi öelda, et tulen, sest siis poleks see kõik pooltki nii põnev olnud. Oi vahepeal oli selle saladuse pidamine niiiiiiii raske, aga ma arvan, et siiski sain hakkama.
Tarmo oli üks vähestest, kes teadis (Kätu teadis ka:))ja aitas mul asju ka koordineerida. Tallinnas tuli Tarmo mulle vastu, ootasime lennujaamas veidike aega koos Mariaga tema transpordimeeskonda, aga kuna Tarmol kiire hakkas, olime sunnitud ta üksi jätma. Tarmo pani ku Gonsiori tn nurga peal maha ja mu esimene ohver oli Kristikallis, kes just eelmisel õhtul oli mulle öelnud, et mil iganes ma kallistust vajan, pean vaid helistama ;). No ja ma siis helistasingi. Ta küll püüdis mulle kangesti seda kallistust läbi telefoni edastada, aga ma ei tahtnud sellega leppida ja nõudsin ikka päris õiget kallit :) Oh seda rõõmu siis kui ta päriselt aru sai, et ma teda lifti juures ootan :). Olime tükk aega koos ja käsime koos tema isaga söömas.
Järgmine "ohver" oli Kessu, kes minu pärast kohe töö juurest jalga lasi :D. Istusime kohvikus ja muljetasime omi kolme kuu muljetamisi kuni Tarmo helistas, et hakkab koju liikuma ja oligi ka meil aeg vanalinna poole liikuma hakata. Istusime veel mõne aja Tarmo juures kuni ta ennast kokku pakkis. Siis läks Kessu oma teed ja meie Tarmoga alustasime sõitu Taaralinna, kus ootas ees Karu Aafrikasse saatmine :).
Loomulikult polnud kellelgi aimugi, et mina võiksin ennast seal ilmutada. Pidu toimus Ragnari juures ja täpselt samal hetkel kui meie Tarmoga takso pealt maha tulime, keeras hoovi ka seltsimees Karu. Loomulikult ei tundnud ta mind pimedas hoovis kohe ära ja arvas arvatavasti esialgu, et Haud on mingi suvalise piffi kaasa võtnud. Aga oh üllatust, ei olnudki väga suvaline :D. Teised ka juba piilusid köögi kardina vahelt, et no kes see küll seal olla võib. Nemad jälle kahtlustasid, et Karu on mingi tibina kaasa toonud. Läksime siis koos üles ja mina jäin targu koridori. Karu ja Tarmo küsisid siis tagasihoidlikult majaperemehe käest kas muud rahvast ka kaasa võib võtta ja kui lahke luba antud, astusin mina tuppa. Rax istus täpselt seljaga ukse poole ja ma panin tal kätega silmad kinni. Ma ei tea mis mõtted ta peast läbi käisid tol hetkel, aga alguses ta kohe kindlasti ei osanud arvata, et see mina olen. Kui ma talle siis lõpuks üle õla otsa vaatasin, oli ta ka vist hetkeks ataki äärel, vähemalt Pii väitel oli tal väga sellist moodi nägu :)
Kui kõik esialgsest ehmatusest üle said hakkasime rummi jooma. Kohale meelitati ka seltsimees Soosaar ja nii oligi kogu Tähtvere piirkonna meeskollektiiv kohal. Soosaar oli vist ainuke inimene, kes eriti ei üllatunud või siis oskas seda kõige paremini varjata :). Karu läks pakkimise ettekäändel koju ja meie ülejäänud võtsime suuna Maasika poole. Sellest mis nende taksodega toimus ma pole siiani aru saanud, aga Maasika juurde jõudes selgus, et seal on järjekord uksest välja. Rax ja Kaspar läksid Admirali ootama, kuna rumm ja värske kodumaa õhk aga minule vist just heas koosmõjus polnud, siis juhtus nii, et Tarmo sundis mind mingAil hetkel lihtsalt taksosse istuma ja temaga koju sõitma. Niipalju siis Maasikst.
Ahsoo, siis öösel ma helistasin ka Kaimole ja ajasin ta ülesse, sest mis ta ikka magab kui mina Eestis olen. Leppisime kokku, et näeme laupäeval ja nii ma siis millalgi laupäeval ärgates temaga ka kokku sain. Käisime Shakespeares söömas ja jutustamas. Päris hea oli vahelduseks ka silmast silma lobiseda ja mitte msn-s.
Ja siis tuli minu jaoks kõige põnevam osa - vanemad :). Tarmo viis mu maale. Kuna isa suurt autot kodus polnud, siis arvasin juba, et ta on tööl. Mõtlesime Tarmoga tee peal tükk aega kuidas me mind siis mu perele serveerime. Lõpuks kukkus välja nii, et Tarmo võttis mu kohvri ja lasi uksekella, mina peitsin end tema selja taha. Ema ja vend tulid ukse peale ja Tarmo ütles, et näete tõin teile kohvri. Ema ei saanud mitte midagi aru. Mingi võõras tüüp ja võõras kohver (laenasin Liinalt ja Ainilt). Siis ilmusin mina Tarmo selja tagant välja. Järjekordselt oleks tahtnud neid nägusid filmida. Nad ikka üldse ei uskunud alguses, et see mina olen. "Sa ei saa siin olla, sa oled Viinis" oli lause, mida ma mitte üks kord kuulsin. Vot näed aga sain :)
Emal oli muidugi esimene mures see, et "No miks sa ei öelnud, ma oleks toad ära koristanud :)" (nagu meil kunagi seal hullem segadus valitseks :)). Ema oli u tund aega muidugi täiesti teovõimetu-käis kolm korda sahvris ja ikka ei suutnud seda asja tuua, mida otsima läks. Vend oli samamoodi hämmingus. Tegi must isegi pilti, et aru saada, et see siiski mina olen.
Siis tuli isa koju. Selleks ajaks olin ma juba koduriided selga pannud ja asjatasin köögis täiesti omas elemendis. Isa astus sisse ja ma ütlesin talle tere. Kui ta mind tükk aega oli tuima näoga vaadanud, siis ma läksin kallistasin teda, aga ega talle siis ka kohale ei jõudnud, et see päriselt mina olen. Umbes kaks tundi hiljem ta ütles saunas emale, et kuule mul nüüd jõudis ka vist kohale. Tema esimene mõte oli olnud, et keegi tuttav on lihtsalt kangesti minu nägu ja toimetab meie köögis :)
Aga nüüd ma olen seda sissekannet juba tund aega kirjutanud ja kell on saanud 3:55. Kaimo jõudis ka juba peolt koju ja kobis magama. Ma peaks ka vist minema. Homme kirjutan sellest edasi kuidas ma veetsin oma elu parima jõulupuhkuse :)

Nii....oleme jõudnud pühapäeva ja kell on 17:20 :)
Jõulupuhkust ma vist väga detailselt ei suuda lahti kirjutada, aga see oli elu parim! Muudkui käisin järjest sõpru üllatamas ja veetsin perega koos kvaliteetaega. Üks osa sellest oli muidugi ka pühapäev kui meie pere kolm naispõlvkonda meie sauna kööki kogunesid ja verivorste tegema hakkasid. Mina, ema ja vanaema siis. Terve päeva tegime neid ja lõpuks tundus, et kogu küla saaks sellest vorstihunnikust söönuks :D. Kui venna pildid mulle saadab, siis ma illustreerin ka siin natuke seda hullu ettevõtmist :P
Ere oli ka üks mu ohvritest, kellele ma lihtsalt töö juurde ilmusin :) Tema ja põnnidega veetsin ka mõned päevad koos. Käisime koos ka Kanepis peol 26. dets, kus minust üllatuslikult sai Kanepi segakoori liige ja kus koorijuht mind ka kõigi ees muidugi tutvustama pidi kui koori uut välismaist sopranit. Piinlik, väga piinlik oli :S. Aga elasime üle :) Pidu oli väga lahe, nägin paljusid vanu tuttavaid ja lihtsalt väga vahva oli.
Üldiselt oli päris palju pendeldamist Tartu ja kodu vahet, aga mis sa hädaga teed, kui tahaks ikka igale poole jõuda. Tartus käisime Illukas The Suni taktis rokkimas. Kael oli pärast haige, aga mis sest, tore oli :). Pühapäev oli rahulikum ja jõulumeeleolus - käisime Ragnariga Marguse kontserdil, sain oma uuele lemmikplaadile ka pühendusega autogrammi (H) :)
Mingil päeval oli kavas ka aktsioon Keramägi - nimelt käisime kelgutamas. Ma ostsin endale selleks puhuks isegi uue punase rallisalvoka Hiire poest :) Aastavahetuse veetsin koos toredate kultuuriklubikatega Ellu juures. Ilutulestikku käisime turuhoone juures vaatama ja see oli sel aastal vähemalt minu arvates väga ilus. Eks näis mis uus aasta toob, ehk ma leian lõpuks ennast üles ja siis leiab õnn ka minu üles :)
Igaljuhul ma nautisin kogu seda aega 110% ja kui hakkas lähenema aeg kohvri pakkimiseks, ei tahtnud ma seda üldsegi mitte teha :(. Mõte sellest, et pean veel 6 kuud üksi kuskil kaugel veetma näis täiesti kohutav. Aga polnud midagi parata....nautisin veel viimast kodumaist päikest ja tuligi jälle oma 7 asjaga tagasi Milkamaale kobida. Pühapäeva, 4. jaanuari varahommikul olime Mariaga mõlemad lennujaamas valmis äärepealt otsa ringi keerama ja koju tagasi põgenema, aga kuna pääsu polnud, pidime siiski lennukisse ronima. Vahetult enne seda sain veel ühe maailma armsaima telefonikõne, mis üheltpoolt suurendas veelgi tahtmist kohe joosku panna sealt, aga samas jälle rahustas ja andis lootust, et need 6 kuud lähevad tegelikult ju kiiresti :)
Ja nüüd olengi ma jälle siin. Täna juba nädal möödas. Koolis on sess ja vaja kõik asjad ära teha, aga õppimisega on mul nii nagu ikka viimasel ajal :( Korra käisin juba koristamas ja sain ka ühe uue Eesti perega tuttavaks, kelle kolme poissi (Franz4,5 a, Karl 3a ja Josef 1a4k) mõnikord hoidmas hakkan käima. Eile jõudsin ma alles kl 2.30 koju. Olin Liina ja Aini juures ja nagu ikka oli ju veel vaja veini juua ja lobiseda :) Nendega on tore. Sain eile teada, et suusatama nad mind siiski kaasa ei võta :( (tuleb siis ise kuidagi mägedesse minna) ja märtsis jään ma kolme lapsega 10 päevaks üksi, sest Liina ja Ain lähevad Jaapanisse. Eks see üks paras pähkel saab olema, aga ennast peabki ju proovile panema :).
Nüüd siis vist olengi ringiga praegusesse ajapunkti tagasi jõudnud. Eks ma ikka püüan edaspidi tihedamini jälle endast märku anda ja oma seiklustest Milkamaal teilegi pajatada :)
Tsaupakaa!