.... ei ma pole rase :) kuigi pealkirja järgi võiks seda ju arvata. Täna sai kuu aega mööda sellest päevast kui pisike Air Balticu lennuk mu siia maailmanurka maha pani.
Ma pole endiselt Milkat kohanud, Alpe pole ka näinud ja Laurile alpisarve hankinud. Aga ma olen kohanud väga palju uusi ja huvitavaid inimesi üle kogu maailma ja neid tundma õppides saanud palju uut ka enda kohta teada. Enamus Viini tähtsamatest vaatamisväärsustest on mul juba ära vaadatud (lõpuks tekkis juba tunne, et ma ei taha enam mitte ühtegi muuseumi näha). Ühistranspordi süsteem on ka üldjoontes selge (tegelikult on uskumatu kui loogiline ühe linna transport võib olla, Tallinnas ma eksiks 3 korda ära enne kui ühest linna otsast teise jõuan). Ma arvan, et olen nüüd päris hästi sisse elanud ja tunnen ennast nagu kodus. Kuna eelmisel nädalal algas kool, siis Erasmuse-elu on veidi tahaplaanile jäänud. Lisapõhjuseks on muidugi see, et viirusepoiss leidis ka mind üles ja nüüdseks on asi nii kaugel, et harrastame toakaaslasega öösiti duett-köhimist (äärmiselt tüütu :( ). Täna õhtul saan kokku teiste eestlastega, kes Viinis resideeruvad...või noh vähemalt mõnega neist (suur tänu Laurale, kes mulle google groupsi aadressi saatis :)).
Otseloomulikult igatsen juba kõiki, kes Eestisse maha jäid. Ja praegu on eriti nukker, sest tudengipäevad käivad ja mina ei möllagi koos teistega varajaste hommikutundideni :(
Aga muidu on tore siin ja ma arvan, et need ülejäänud 8 kuud saavad ainult veel toredamad olema. Ja nii hea on teada, et Eestis oodatakse ja igatsetakse....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment